Federico García Lorca kuulsaimad salmid ja fraasid
3 parimat inimeste 90 hääle järgi: Nutt hakkab / kitarri. · Ma ei taha seda näha! · Kui ma suren, / jäta rõdu lahti.. (Värskendatud 20. juuli 2019.)
Lorca salmid, mida pool maailma teab peast, alates mustlasballaadidest kuni Bernarda Alba majani, millest igaühel on oma raamat või teos.
Automaatselt tõlgitud (originaal Español keeles). Vaata originaali
Top 12
-
1
Nutt hakkab / kitarri.
"Kitarr", teoses Poema del cante jondo (1931).
-
2
Ma ei taha seda näha!
"Valatud veri", Ignacio Sánchez Mejíase "Llanto" teine osa (1935).
-
3
Kui ma suren, / jäta rõdu lahti.
"Hüvasti", filmis Laulud (1927).
-
4
Läheb kaua sündima, kui sünnib, / andaluusia nii selge, seiklusrikas.
Ignacio Sánchez Mejíase "Llanto" lõpetamine (1935).
-
5
Cordova. / Kaugel ja üksi.
"Ratsamehe laul", in Songs (1927).
-
6
Roheline, ma armastan sind rohelist. / Tuuleroheline. Rohelised oksad.
"Somnambulistide romansi" algus "Mustlasballaadides" (1928).
-
7
Kell viis pärastlõunal.
Ignacio Sánchez Mejíase laulu "The fuck and the death" koor Llantos (1935).
-
8
Kuu tuli sepikotta / oma tuberoosisaginaga.
"Kuu romantika, kuu", luuletus, mis avab Romancero mustlase (1928).
-
9
Vaikus, ma ütlesin! Vaikus!
Bernarda korraldused oma tütardele, Bernarda Alba majas (1936).
-
10
New Yorgi koidikul on / neli muda sammast.
"The Aurora", ajakirjas Poet in New York (ilmus 1940).
-
11
Kõige kohutavam tunnetest on surnud lootuse tunne.
Doña Rosita poissmees (1935).
-
12
Teater on luule, mis lahkub raamatust ja muutub inimeseks.
1936. aasta intervjuust tema teatriideest.
Kuidas see pingerida järjestatakse? Inimeste häälte järgi: iga ▲ lisab punkti ja iga ▼ võtab ühe ära. Igaüks võib hääletada ja lisada, mis puudu jääb.
Kas midagi on puudu?
Kommentaarid (9)
«A las cinco de la tarde», se me pone la piel de gallina.
Faltan cosas de Bodas de sangre y de Yerma, no todo es poesía.
Lo de «Si muero, dejad el balcón abierto» es precioso.
Córdoba, lejana y sola... qué belleza.
En el instituto nos hicieron aprender el Romance sonámbulo de memoria, aún me acuerdo.
Bonita selección.
«Verde que te quiero verde», la sabe toda España.
Lorca es el poeta más grande de nuestra lengua, y lo mataron.
El Llanto por Ignacio Sánchez Mejías me pone los pelos de punta.